Insuliiniresistentsus: miks veresuhkur on normis, aga insuliin mitte

Perearst ütles, et analüüsid on korras. Sina aga tead, et midagi on teisiti. Pärast lõunat vajub pea norgu. Kella nelja paiku tuleb magusaisu, mis ei ole nälg. Püksid on kitsaks jäänud, kuigi kaal on sama.

Insuliiniresistentsus on seisund, kus rakud reageerivad insuliinile nõrgemalt ja kõhunääre toodab seda üha rohkem, et veresuhkur normis püsiks. Siin peitubki konks. Veresuhkur võib olla aastaid korras, samal ajal kui insuliin on juba kaks-kolm korda kõrgem, kui peaks olema. Tavaline vereanalüüs mõõdab veresuhkrut, mitte insuliini, ja nii jääb probleem märkamata.

On veel üks asi, millest harva räägitakse. See, kui palju insuliini iga söögikord vallandab, otsustatakse suures osas enne, kui suhkur üldse verre jõuab — suus, maos ja peensoole esimestel sentimeetritel. Söögikord on koht, kus sa insuliiniresistentsust iga päev kas süvendad või leevendad.

Insuliiniresistentsuse sümptomid: kuus tunnust, mida vereanalüüs ei näita

Need ei ole diagnoos. Need on mustrid, mida inimesed kirjeldavad aastaid enne, kui ükski analüüs midagi näitab.

1. Energia kaob 1–2 tundi pärast sööki

Eriti pärast lõunat, kus oli leiba, pastat, riisi või kartulit. Silmad vajuvad kinni, keskendumine kaob. Terve inimese keha reageerib söögile rahuliku küllastustundega, mitte unisusega.

2. Magusaisu pärastlõunal ja õhtul

Kella kolme-nelja paiku või õhtul pärast sööki tekib tung millegi magusa järele, kuigi nälga ei ole. See on veresuhkru järsk langus pärast järsku tõusu — keha küsib kiiret kütust.

3. Kõht on 2–3 tunni pärast jälle tühi ja nälg ärritab

Sõid korralikult, aga paari tunni pärast oled näljane ja närviline. Liiga suur insuliinikogus viis suhkru verest ära liiga kiiresti.

4. Vöökoht kasvab, kuigi kaal ei liigu

Kaalunumber püsib, püksid jäävad kitsaks. Rasv koguneb siseelundite ümber ja maksa, kus see ei ole pelgalt ladu, vaid eritab põletikuaineid.

5. Öine ärkamine nälja või januga

Kell kaks-kolm öösel ärkad ja tunned, et peaksid midagi sööma või jooma.

6. Tumedad sametised laigud kaelal või kaenla all

Ainus silmaga nähtav märk. Meditsiinis kannab see nime acanthosis nigricans ja on otseselt seotud kõrge insuliiniga. Kui see on olemas, on insuliiniresistentsus juba kaugele arenenud.

Viis esimest on tunded, mida on lihtne millegi muuga seletada: stress, vähene uni, palju tööd. Ja enamik inimesi, kellel need on, ei ole ülekaalus. Just seepärast jääb insuliiniresistentsus aastateks märkamata.

Tänaseks olen avastanud, et tänu sellele tootele ei teki mul enam pärastlõunaseid väsimushooge. Võtan seda hommikul esimese asjana ja see hoiab seedesüsteemi päeva jooksul ühtlaselt ja hästi toimimas.

Mari Aasmae

Aga miks vereanalüüs seda siis ei näita?

Mis on insuliiniresistentsus ja miks veresuhkur võib olla normis

Insuliin on hormoon, mida kõhunääre eritab pärast sööki, et viia suhkur verest rakkudesse — lihastesse, maksa ja rasvkoesse. Kui rakud hakkavad insuliinile nõrgemalt vastama, toodab kõhunääre seda lihtsalt rohkem. See toimib: veresuhkur püsib normis. Aastaid, mõnel inimesel aastakümneid.

Insuliini resistentsus ei ole seega ühe hetke seisund, vaid pikk protsess. Selle esimest faasi nimetatakse hüperinsulineemiaks: insuliin on kõrge, veresuhkur normis. Kui suur see nähtamatu rühm on, näitab 10 000 inimese andmebaas, kus glükoosikoormuse ajal mõõdeti ka insuliini (Crofts jt 2016). Normaalse veresuhkruga inimestest oli ainult veerandil ka normaalne insuliinivastus. Kolmveerandil oli insuliin kõrge, kuigi suhkur oli korras. Ja enamik neist ei olnud ülekaalus.

Kust see tuleb? Kõige paremini tõestatud mehhanism on rasv vales kohas (Petersen ja Shulman 2018). Rasv nahaaluses koes on normaalne ladu. Rasv lihasrakkudes ja maksas seda ei ole — seal hakkab ta insuliini signaali segama, ja lihastes juhtub see esimesena. Siit tekib nõiaring. Insuliin on ladustav hormoon: mida rohkem seda veres on, seda usinamalt ladustab keha energiat rasvana, ka lihasesse ja maksa. Rasv vales kohas nõrgendab insuliini toimet, kõhunääre toodab seda veel rohkem, ja see omakorda ladustab veel rohkem rasva valesse kohta. Seepärast ei pea insuliiniresistentne inimene olema ülekaaluline. Piisab, kui rasv on vales kohas. Väljast sale, seest rasvunud on omaette tüüp.

Sama nõiaring seletab kõige tavalisema frustratsiooni: kaal ei lange, kuigi sööd vähem. Kuni insuliin on kõrge, hoiab ta rasvavarud lukus ja keha põletab seda, mis parasjagu sisse tuleb. Trenn viis korda nädalas ei muuda seda, kui insuliin söögikordade vahel alla ei tule.

Kui midagi ei muutu, jõuab kõhunääre lõpuks oma piirini ja suhkur hakkab tõusma: kõigepealt eeldiabeet (prediabeet), seejärel 2. tüüpi diabeet. Kõrge insuliin teeb kahju aga juba enne seda: rasvmaks, kõrge vererõhk, triglütseriidid, naistel PCOS. Koos nimetatakse neid metaboolseks sündroomiks. Mida varem sekkuda, seda lihtsam on olukorda tagasi pöörata. Aga kuidas teada saada, kus sa praegu seisad?

Insuliiniresistentsuse test: mida saab ise, mida arsti kaudu

Insuliiniresistentsust tavalises tervisekontrollis ei mõõdeta. Selle diagnoosimine algab peaaegu alati inimese enda kahtlusest. Kolm sammu, lihtsaimast alustades:

HOMA-IR arvutad ise: tühja kõhu glükoos × insuliin / 22,5.

Üks hoiatus teise sammu kohta. Samas Croftsi uuringus oli tühja kõhu insuliin normaalse ja kõrge insuliinivastusega inimestel peaaegu ühesugune — erinevus ilmnes alles pärast glükoosikoormust. Normaalne tühja kõhu insuliin ei välista probleemi. Kui tunnused on olemas ja number on korras, on kolmas samm see, mida arstilt küsida.

Numbrid ütlevad, kus sa oled. Nad ei ütle, mis iga söögikorra ajal toimub. Ja just seal saad sa midagi muuta.

Esimesed 30 minutit: kuidas seedimine määrab söögikorra insuliinivajaduse

See, kui palju insuliini üks söögikord vallandab, ei sõltu ainult sellest, mida sa sõid. See sõltub ka sellest, kuidas su keha toidu vastu võttis. Esimese poole tunni jooksul juhtub kolm asja.

Ettevalmistus enne esimest suutäit. Seedimine algab ajus ja keelel. Toidu nägemine, lõhn ja maitse annavad uitnärvi kaudu käsu: maohape, sapp ja ensüümid valmis panna, kõhunäärmel esimene insuliinilaine ette valmistada. Seda nimetatakse tsefaalseks faasiks ja kõige tugevamalt käivitab selle mõru maitse. Kui sööd kiirustades, ekraani ees, mõne minutiga, jääb see faas vahele. Toit jõuab makku, mis ei olnud valmis.

Mao tühjenemise kiirus. See on esimese 30 minuti veresuhkru peamine määraja. Mida kiiremini mao sisu peensoolde liigub, seda järsemalt suhkur verre jõuab ja seda rohkem insuliini korraga vaja läheb. Tühjenemist aeglustavad valk, rasv, kiudained — ja mõru maitse.

Signaal soolestikust. Peensoole seinas on rakud, mis toitu "maitsevad" ja saadavad hormoonid ette: GLP-1, GIP, CCK. Need annavad kõhunäärmele teada, et suhkur on tulemas, nii et insuliini vabaneb õigel ajal ja õiges koguses, mitte hiljem ja rohkem. Sama signaal aeglustab mao tühjenemist ja ütleb ajule, et kõht saab täis.

Kaks inimest võivad süüa sama taldriku ja vajada väga erinevas koguses insuliini — olenevalt sellest, kui hästi nende keha söögiks valmis oli. Ja valmisoleku lülitab sisse üks maitse, mis on tänapäeva toidulaualt peaaegu kadunud: mõru.

Bitterid ehk mõrutaimede ekstrakt

Sajandeid oli Euroopas selleks oma tööriist. Bitter on mõrutaimede kontsentreeritud ekstrakt — emajuur, artišokk, võilillejuur, takjajuur, ingver, apteegitill, piparmünt, kadakas —, mida võetakse paar tilka keelele 10–15 minutit enne sööki. See toimib kahes kohas korraga. Keelel käivitab mõru maitse ettevalmistuse: sülg, maohape, sapp ja ensüümid hakkavad valmistuma. Maos ja soolestikus jõuavad samad mõruained retseptoriteni, mis on seal sama tundlikud kui keelel. Sealt tuleb signaal, millest räägib järgmine peatükk.

Üks asi on siin oluline. Mõru maitse maos tekitab isu — keha saab teada, et söök on tulemas. Mõru soolestikus vallandab küllastushormoonid, mis hoiavad nälga tundideks eemal. Bitter enne sööki teeb mõlemat: isu tuleb söögikorra ajal ja lõpeb siis, kui kõht on täis, mitte tund hiljem. Mõruained ei pärsi isu, vaid reguleerivad seda — isu tuleb õigel ajal ja lõpeb õigel ajal.

Sedasama soovitab ka toitumisterapeut ja funktsionaalse meditsiini spetsialist Helle Tõnts, kes bittereid oma klientidele soovitab:

Olen neid bittereid soovitanud oma klientidele juba üle aasta ning saanud neist ka ise palju toetust. See on imeline viis toetada seedimist kõige loomulikumal moel, nii nagu keha tegelikult töötada soovib. Mõrumaitselised ühendid stimuleerivad seedimise algfaasi, mis on kogu organismi toimise seisukohalt väga kriitiline. Maohapet on paljudel tänases ühiskonnas liiga vähe ning tihti ei voola ka sapp piisavalt sujuvalt, mis tähendab, et toitained imenduvad kehvemini ja mürkide ning hormoonide väljutamine kehast on pärsitud. Bitterid aitavad seda tsüklit taas käivitada: keelel tekkiv mõrumaitse saadab signaali kogu seedetraktile, et see hakkaks toidu seedimiseks valmistuma. Puhas füsioloogia.

Kui tahad seedimise ahelat tervikuna mõista, on see lahti kirjutatud seedimise ülevaates. Üks hormoon sellest ahelast väärib aga omaette peatükki, sest sellest räägib praegu kogu maailm.

GLP-1: keha oma isu- ja veresuhkrusignaal

GLP-1 on hormoon, mida on viimastel aastatel raske mitte märgata. Ozempic, Wegovy ja Mounjaro on GLP-1 ravimid: need jäljendavad seda hormooni, aga püsivad kehas nädal aega, samal ajal kui keha enda GLP-1 laguneb minutitega.

Mida GLP-1 teeb? Ta vabaneb peensoolest, kui toit sinna jõuab. Annab kõhunäärmele märku insuliini vabastada — aga ainult siis, kui suhkur on kõrge. Aeglustab mao tühjenemist. Ja ütleb ajule: "oled söönud, aitab". Insuliiniresistentsuse korral see vastus nõrgeneb — tuleb hiljem ja lahjemalt. Sellepärast ravimid nii hästi töötavadki: nad annavad signaali, mida keha enam korralikult ei anna.

Keha oma GLP-1 saab aga ka ergutada. Valk ja rasv toidus teevad seda. Mõruained — peensoole rakkude pinnal on samad mõruretseptorid, mis keelel, ja kui bitteri taimede mõruained nendeni jõuavad, vabaneb GLP-1 koos teiste küllastushormoonidega. Ja kiudained, mida soolebakterid käärivad, teevad seda samuti.

Mida see inimeste puhul tähendab, on mõõdetud kolmes uuringus.

Emajuur vähendas söödud kaloreid. Emajuur on bitteri põhitaim ja selle mõruaine amarogentiin on üks mõrudamaid looduslikke aineid, mida teatakse. Kui inimesed said enne sööki emajuure mõruaineid, sõid nad päeva jooksul umbes 340 kalorit vähem, ilma et nälg oleks olnud suurem. Nad said lihtsalt varem kõhu täis ega tundnud vajadust rohkem süüa (Mennella jt 2016).

Isegi väike annus võib anda tugeva vastuse, ja see on geneetiline. Teises uuringus kasutati kiniini — puhast mõruainet, mida teaduses kasutatakse mõru maitse mudelina. Väikesest annusest piisas, et inimesed sõid järgmisel söögikorral ligi 80 kalorit vähem ja küllastushormooni tase veres tõusis. Mõju oli aga ainult neil, kes mõru maitset geneetiliselt tugevalt tunnevad: nemad sõid 134 kalorit vähem, need, kes maitset ei tunne, peaaegu sama palju kui enne (Andreozzi jt 2015). Umbes kolmveerand inimestest tunnevad mõru maitset hästi. See seletab, miks ka bitterite mõju on individuaalne: paljud tunnevad selget muutust nädalaga, mõni ei tunne midagi.

Mõru maitse enne sööki hoiab veresuhkru tipu madalamal. Kui mõruaine anti enne süsivesikurikast jooki, tõusis veresuhkur pärast seda vähem ja keha oma GLP-1 rohkem. Naistel oli mõju tugevam kui meestel (Bitarafan jt 2020, Rezaie jt 2023).

Nendes uuringutes kasutati puhtaid mõruaineid suuremates annustes kui paar tilka bitterit, ja Ozempicu 15% kaalulangust taimed ilmselt järele ei tee. Mehhanism on aga sama: keha oma signaal, mida mõru maitse igal söögikorral tugevdab. Süst asendab GLP-1 hormooni. Bitter paneb keha seda ise tootma ja käivitab samal ajal kogu seedimise ettevalmistuse. Iga päev, aastaid, ilma kõrvaltoimeteta.

Magusaisu poole pealt on sama mehhanism lahti kirjutatud magusaisu artiklis. Peale õigete signaalide loeb aga ka see, mida sa sööd — ja üllataval kombel ka see, mis järjekorras.

Toitumine insuliiniresistentsuse korral: söögikorra ülesehitus

Dieete on internetis küllaga, aga nendega on sageli raske järjekindel olla. Söögikorra ülesehitus on midagi muud: seda saad muuta iga kord, kui laua taha istud, ilma millestki loobumata. Kõik neli võtet teevad sama asja — sama toit vallandab vähem insuliini.

Söögi järjekord. Köögivili ja valk enne, tärkliserikas osa — leib, riis, kartul, pasta — viimasena. Sama toit, teine järjekord, madalam veresuhkru tipp ja väiksem insuliinilaine.

Äädikas enne sööki. Umbes 20 g õunasiidriäädikat vees vahetult enne süsivesikurikast einet parandas insuliiniresistentsetel inimestel järgneva tunni insuliinitundlikkust 34% (Johnston jt 2004). Äädikhape aeglustab tärklise lagundamist ja mao tühjenemist. Lihtne, odav, tõendatud. Bitteri alkoholivaba versioon on valmistatud samasugusel õunasiidriäädikal.

Liikumine pärast sööki. Lihas tõmbab suhkru verest ilma insuliinita. Juba 2–5 minutit kerget kõndi pärast sööki vähendab veresuhkru tõusu keskmiselt 17% võrreldes istuma jäämisega ja hoiab insuliini stabiilsemana (Buffey jt 2022). Ja see ei pea olema kõnd: kümme kükki iga kolmveerandtunni tagant hoidis söögijärgset veresuhkrut paremini kontrolli all kui üks 30-minutiline jalutuskäik (Gao jt 2024). Trepist käimine, paar kükki istumise vahepeale — kõik läheb arvesse.

Õhtusöök varem, õhtune näksimine ära. Keha insuliinitundlikkus järgib ööpäevarütmi: hommikul ja päeval on see kõrgem, õhtul ja öösel madalam. Sama taldrikutäis nõuab kell üheksa õhtul rohkem insuliini kui kell üks päeval. Kui sööd hommikul kella seitsmest õhtul kella üheksani, on kõhunääre 14 tundi tööl ja suurem osa sellest ajast tema jaoks ebasoodsal ajal. Hoolikalt kontrollitud uuringus eeldiabeediga meestel langes insuliin ja paranes insuliinitundlikkus, kui söömine lõpetati pärastlõunal — ilma et kaal oleks muutunud (Sutton jt 2018). Nii ranget akent ei pea keegi pidama. Varasem õhtusöök ja hilise näksimise ärajätmine on sama põhimõte igapäevases vormis.

Kui tahad ühte lihtsat loendit, mida taldrikule panna:

1. Valk igal toidukorral — muna, kala, liha, kodujuust, kaunviljad.
2. Köögivili pool taldrikust, eriti rohelised ja ristõielised.
3. Kaunviljad, seemned, pähklid, marjad — kiudained ja mitmekesisus.
4. Tärklis täisterana ja viimasena.
5. Lisatud suhkrud ära: mahl, magusad joogid, smuutid, maiustused.

Kui refluks on samuti teema, on söögi järjekord ja portsjonid kirjeldatud refluksi toitumise artiklis ja need reeglid sobivad omavahel kokku.

Nii palju söögikorrast. Paljud lugejad küsivad siinkohal: miks see minuga just nüüd juhtus, kui ma söön samamoodi nagu kümme aastat tagasi?

Naised 40+: perimenopaus ja insuliinitundlikkus

Kui oled naine üle neljakümne ja kaal hakkas liikuma vöökohta, ilma et miski su elus oleks muutunud — see ei ole kujutlus. Menopausi üleminek suurendab kõhurasva ja vähendab lihasmassi sõltumata vananemisest ja ilma, et sa rohkem sööksid (Mauvais-Jarvis jt 2017). Östrogeen toetab insuliinitundlikkust lihases ja maksas. Kui see langeb, tekitab sama toit, mis kümme aastat tagasi sobis, nüüd pärastlõunase väsimuse ja magusaisu.

See on täpselt olukord, kus turg pakub kiireid lahendusi: berberiinikuurid, kroom, inositool, kaneel, alfa-lipoehape, õunasiidriäädika kummikommid, "loodusliku Ozempicu" segud. Osa neist töötab lühiajaliselt. Küsimus on hinnas, sellest järgmises peatükis.

Mis aitab, ja selles vanuses just selles järjekorras: lihasmass ennekõike. Jõutreening 2–3 korda nädalas on olulisem kui kardio, sest lihas on suurim koht, kuhu suhkur läheb, ja just lihas on see, mida menopaus ära võtab. Seejärel valk igal toidukorral, uni ja söögikorra ülesehitus. Ja üks detail, mis on hea uudis just naistele: mõruainete mõju söögijärgsele veresuhkrule oli uuringutes naistel tugevam kui meestel.

Soolestik, mikrobioom ja insuliiniresistentsus

Soolebakterid ja insuliinitundlikkus on seotud tihedamalt, kui veel kümme aastat tagasi arvati. Kiudaineid käärides toodavad bakterid butüraati, mis toidab soole limaskesta, vähendab põletikku ja ergutab GLP-1 vabanemist. Vähe kiudaineid, vähe butüraati, nõrgem GLP-1 signaal, rohkem põletikku, halvem insuliinitundlikkus. Jälle nõiaring.

Siin lähevad kaks vaadet lahku.

Funktsionaalse meditsiini kiireim tee insuliiniresistentsusest välja on süsivesikute tugev piiramine, mõnikord alla 50 grammi päevas. Numbrid liiguvad kiiresti: insuliin langeb, kaal langeb, HOMA-IR paraneb kuudega.

Mikrobioomi vaade ütleb: sellel on hind. Kontrollitud uuringus, kus 19 meest sõid neli nädalat kolme eri süsivesikusisaldusega dieeti, langes peamiste butüraaditootjate osakaal 11%-lt 3%-le, kui süsivesikuid vähendati 52%-lt 4%-le, ja bifidobakterite hulk kahanes poole võrra (Duncan jt 2007). Uurijate enda järeldus: kui süsivesikuvaene toitumine kestab pikalt, tuleb toidus kääritatavat kiudainet alles hoida. Numbrid paranevad kiiresti, aga soolestik jääb vaesemaks ja insuliinitundlikkuse üks loomulik tugi nõrgemaks. See on laen tuleviku arvelt.

Mõlemal on õigus. Mõistlik tee on piirata rafineeritud süsivesikuid ja lisatud suhkruid, aga hoida kiudainete mitmekesisus alles. Kaunviljad on siin võtmekohal — mikrobioomi-uurija Jason Hawrelak nimetab neid teenimatult halva maine saanud kiudaineallikaks, mis toidab just butüraaditootjaid. Tema mõõdupuu on 40 erinevat taimset toitu nädalas.

Hawrelak ütleb veel midagi, mis puudutab otse bitterit. Traditsioonilised mõrud juured, mida eurooplased kunagi korjasid ja sõid — takjajuur, milles on umbes kümnendik inuliini, võilillejuur, sigurijuur —, on toidulaualt kadunud, sest "oleme kaotanud võime mõru maitsega toime tulla". Takjajuur ja võilillejuur on mõlemad bitteris. Samad juured, mis kunagi olid igapäevane toit.

Berberiin ja hind, millest ei räägita. Berberiini pakutakse insuliiniresistentsuse korral sageli esimese asjana. Selle metaboolset toimet on uuritud ja see on mõõdukas. Berberiin on aga laiahaardeline antimikroobne alkaloid. Hawrelak testis oma doktoritöös, kuidas taimsed antimikroobikumid kasulikele bakteritele mõjuvad: berberiini sisaldavad taimed tapsid tõhusalt bifidobaktereid. Tema hinnangul vähendab kuudepikkune igapäevane berberiin mikrobioomi mitmekesisust ja butüraaditootjaid, ja algul maha surutud E. coli ja Klebsiella võivad hoopis vohama hakata. Paarinädalast kuuri selge põhjusega peab ta probleemivabaks. Aastatepikkust igapäevast võtmist kaalu või veresuhkru pärast mitte. Üheski traditsioonis ei kasutatud berberiinitaimi pikaajaliselt — need olid alati lühikese kuuri taimed.

Bitter kuulub teise kategooriasse. Selle taimed ei ole antimikroobikumid. Nende toime on signaal, mitte patogeensete bakterite tapmine, ja bittereid on Euroopas võetud iga päev enne sööki sajandeid. See viib viimase küsimuseni: mis siis kokkuvõttes toimib?

Insuliiniresistentsuse ravi: neli asja, mis toimivad

Insuliiniresistentsus on suures osas elustiili seisund ja neli asja mõjutavad seda rohkem kui ükski lisand. Kõik neli teevad ühte ja sama: vähendavad insuliini, mida keha sama toidu jaoks vajab.

1. Söögikorra ülesehitus. Järjekord, valk igal toidukorral, rafineeritud süsivesikud ja lisatud suhkrud minimaalseks, kiudainete mitmekesisus alles. Liikumine pärast sööki.

2. Lihasmass. Jõutreening 2–3 korda nädalas. Lihas võtab suhkru vastu ka ilma insuliinita ja iga kilo lihast on püsiv koht, kuhu see pärast sööki läheb. Just lihases tekib insuliiniresistentsus esimesena — ja seal saab seda ka esimesena parandada.

3. Uni. Üks lühike öö vähendab järgmisel päeval insuliinitundlikkust mõõdetavalt. Kehv uni ei ole kõrvaline tegur, vaid üks insuliiniresistentsuse põhjustest.

4. Bitter enne sööki. 10–15 minutit enne sööki paar tilka bitterit keelele, hoia hetk suus, neela. See käivitab seedimise ettevalmistuse enne esimest suutäit ja viib mõruained sinna, kus küllastushormoonid sünnivad. Bitter ei asenda kolme eelmist punkti, vaid teeb need tõhusamaks. Sama toit seeditakse ettevalmistatud kehas väiksema insuliinikogusega ja isu tuleb söögikorra ajal, mitte selle vahel.

Mida inimesed ise kirjeldavad:

Olen nüüd kuu aega alkoholiga bitterit kasutanud ja kogemus on olnud väga hea. Kuna ma kipun aeg ajalt üle sööma siis bitter on mulle suurepärane viis peale sööki seedimise turgutamiseks. Viimase kuu ajaga olen tähele pannud, et mul ei ole nälja tunnet enam nii palju kui seda oli varem ja magusaisu ka ei ole enam nii tugev.

Rauno P.

Olen nüüd kasutanud juba 2 pudelikest bittereid. Regulaarselt ennem iga söögikorda keelele tilgutanud. Ma tunnen muutusi. Tunne on palju kergem ja ka kaal. Isud on täielikult kadunud - saiakesed, koogikesed, kommid jäävad poodi.

Minu probleemiks on rasvmaks ja ülekaal kõhu piirkonnas. Loodan väga, et pikalt bittereid kasutades, saan lõpuks oma perearsti rõõmustada heade tulemustega.

Helve Kaju

Kui suutsin leida viisi, kuidas järjepidev olla, oli mõju tugevasti tunda juba kolme päevaga. Seoses sellega, et ilmselt sain toidust rohkem kätte, vähenes minu lõputu söömine kõvasti, kui varem ma olin alati enne magama minekut näljas ja pidin midagi näksima, siis see kadus täiesti. Nii, et rahakotti hoiab ka lõpuks kokku, kui ei pea nii palju sööma enam 😃

Ele-Reet Ehelaid

Mis on juhtunud...käsi enam kommi järele ei siruta. Magusaisu päris kadunud ei ole, magustoitusid ikka söön, aga hulluks ka ei lähe kui kohe ei saa. Õhtused isutamised on juba vähemaks jäänud.

Tiiu Käsner

Ma pean tunnistama, et vahel läheb ikka meelest ära ja mõnikord jääb vahele. Aga olen täheldanud, et magusaisu on tohutult vähenenud ja üldse mingid suvalised isutamised ka. Need on peamised asjad, mis kohe pähe tulevad.

Ivi Kurg

→ Vaata bittereid ja telli

Loe arvustusi →

Need on kogemused, mitte uuringud. Kirjeldavad nad aga täpselt seda, mida mehhanism ennustab: vähem taustanälga, magusaisu taandub, küllastus püsib kauem.

Kui seedimine on juba pikalt nõrk olnud ja toit tundub raskesti seeditav, tasub lugeda ka seedeensüümide artiklit — kõhunäärme ensüümid ja insuliin tulevad samast näärmest.

Loe edasi

• Magusaisu vähendamine: lahendus, mis ei vaja tahtejõudu
• Mis on bitterid — mõrutaimede jõud, mis paneb seedimise tööle
• Seedimine — kuidas see töötab ja miks ta korrast ära läheb
• Seedeensüümid: osta kapsleid või panna oma ensüümid tööle?
• Toitumine refluksi korral – ohtlikud ja ohutud toidud

Kasutatud allikad: Crofts C jt, Diabetes Res Clin Pract 2016, Petersen MC, Shulman GI, Physiol Rev 2018, Johnston CS jt, Diabetes Care 2004, Mennella I jt, Br J Nutr 2016, Andreozzi P jt, J Neurogastroenterol Motil 2015, Bitarafan V jt, Am J Physiol Regul Integr Comp Physiol 2020, Rezaie P jt, Nutrients 2023, Sutton EF jt, Cell Metab 2018, Buffey AJ jt, Sports Med 2022, Gao Y jt, Scand J Med Sci Sports 2024, Duncan SH jt, Appl Environ Microbiol 2007, Mauvais-Jarvis F jt, Endocr Rev 2017, Hawrelak J, intervjuu Natural Endocrine Solutions 2023

Korduma kippuvad küsimused insuliiniresistentsuse kohta